Öeldakse, et elame infoajastul. Minu meelest elame me kontekstita info ajastul, kus faktid liiguvad kiiresti aga tähendus lonkab kahte jalga. Mõistmiselt hinnangule lülitumise nupp on hakanud liiga lihtsalt sisse käima. Hinnangute andmise nuppu oskavad välja lülitada vaid need, kes on enesest teadlikud.

Hiljuti juhtus minuga bussis selline lugu. Minu kõrvale istus naisterahvas, kes tervitas ja lisas paar lauset 2,5 tunnise marsruudi kõrvuti läbimise toeks. Õige pea asus ta lugema arvuti ekraanilt uudiseid, millest ta paraku nägi vaid pealkirju ja artikli alguseid (ütlen kohe ära, et isegi kui ta oleks artiklite sisu näinud, siis paljude puhul poleks ta selles kanalis, kus ta viibis, konteksti juurde saanud).

Igatahes oli lõpuks üks pealkiri selline, mis teda hingepõhjani puudutas ja sõbrannale helistama sundis. Kuna ka sõbranna nägi vaid pealkirja, lepiti ühise arutluse käigus kokku, mida sellest inimesest, keda pealkiri puudutas, edaspidi ühiselt arvatakse. Selgeks sai daamidele ka see, et nii see elu edasi minna küll ei või.

Ei või, tõesti ei või, siiski läheb, mõtlesin omasoodu ja hakkasin kirjutama allolevat blogipostitust kontekstist.

Sõna „kontekst“ tuleb ladina keelest – contextus, mis tähendab ühendamist, kokkupõimimist. Sealt omakorda tuleb verb contexere –  kokku põimima / kokku kuduma / ühendama.

Minu vanaemal olid kangasteljed ja kui ta nendel lõgistades kudus, olin mina seal telgede all erinevatele telgede osadele asetanud oma nukunõud ja pidasin seal samal ajal restorani. Ma mäletan aga oma vanaema pause, kui ta tõmbab korraks ennast kootud vaibast eemale, vaatleb pea veidi viltu ühtepidi ja teistpidi, vangutab pead ja kissitab silmi, tõmbab kardinaid õuevalguse eest ning otsustab muuta järgmise paelakera värve. Ta vaatas, kuidas ta järgmine otsus sobib eelnevaga ja pidas pikemat plaani, kuhu see vaip veel omadega jõuab. Kokkupõimitud vaip ei olnud lõpuks mitte vaid ise ainult ilus, see oli ilus selles ruumis, selles tervikus, kuhu vanaema selle kudus.

Ma olin palju aastaid tööturu teemadel oma asutuses ja maakonnas avalikule meediale kättesaadav kõneisik.  Rasmus Kagge, Agu Uudelepp, Urmas Vaino ja  Märt Treiel olid mu meediaga suhtluse väljaõppe treenerid ja olen selle eest siiani tänulik, sest just tänu neile sain meediajulguse ja õppisin paljusõnalisena selgem olema. Õppisin lõpuks peaaegu selgeks ka uudisklipile kontekstivabalt intervjuu andmise, ehk et iga eraldiolev lause pidi töötama eraldivõetuna. Keegi ei andnud mulle aega pead vangutada ja silmi kissitada ja uurida, kuidas mu sõnad mingis valguses tunduvad. See kontekstita lausete esitamine oli selline kindel formaat, sest eetriaeg on üürike ja kedagi ei huvita, kuidas Sa täna just sellise mõtteni jõudsid. Vapustavalt raske mulle teha. Minu häda on liiga palju konteksti ja ka muid kõrvalepõikeid. Nagu ka mu isal. See võib omakorda peamise sõnumi uputada. Nagu vaip, mis on liiga kirju ja sobib vaid ruumi, kus muud ei ole. Aga muu on ja seda muud on enamasti väga palju.

Vaatamata minu treenitusele, olid need ajakirjanduse poolsed riivamised kärbitud sõnumiga mulle alati valusad. Väga abitu tunne on olla mittemõistetud või valesti mõistetud, esindades tervet organisatsiooni, mitte ennast.

Nüüd olen uues kohas. Kontekst on muutunud. Siiski näen pere-ja paaritööd tehes sageli, kuidas pereliikmed räägivad toimunust ja vaatavad üksteist üllatunult, kui kõik on saanud aja jagada oma lugu.

“Ma ei teadnud ju, et see nii oli!“ „Miks Sa lasid mul nii kaua uskuda, et see lugu oli teistmoodi!“ „See polnud ju nii!“ „Miks Sa varem ei rääkinud?“

„Ma püüdsin aga Sa ei kuulanud…“

„Sa ei näidanud välja, et Sind huvitaks.“ „Sa ju pidevalt katkestasid mind.“

Nüüd tuleb veel lugusid meelde. Mul on siiani meeles oma põhikoolist üks asendusõpetaja. Nägime kõik teda esimest korda, kui ta meie inglise keele tundi astus. Olime veel kokku pandud aasta noorema klassiga.  Ühel õpilasel oli jäänud selleks tunniks õppimata. Mäletan, et ta ütles väga siiralt ka põhjuse. Ta oli suurest perest ja parasjagu olid korraga haiged 2 või 3 tema õde-venda. Ta ütles ausalt, et ta pidi õhtul ema ja isa aitama ja ei jõudnud ja et õed-vennad köhisid terve öö. Tal olid inglise keele uued sõnad kirjutatud kortsus paberile, mille kaisus ta õhtul õppides uinus. Asendusõpetaja, kes ilmselt polnud ka üldse õpetaja, ütles talle midagi nii alandavat kogu klassi ees, mis pani mind oma küüsi istepinki suruma. Ma mäletan seda, et ta ütles midagi selle õpilase tuleviku kohta, nagu seda tulevikku ei tuleks tal nüüd mitte kunagi.

Kujuta ette, et Sulle antakse elus vaid üks hetk, mille põhjal defineeritakse kogu Sinu olemus. Kui inimene eraldatakse tema loo kontekstist, muudetakse ta kas süüdlaseks või ohvriks, kaob mõistmine ja uudishimu ning sageli ka mälu kogu (ühiselt) möödunud teekonnast.

Keegi meist ei taha olla taandatud oma halvimale päevale.

Miks on kontekstita ja süsteemse vaateta mõtlemine minu meelest suisa ohtlik.  Kui me kuuleme ja loeme midagi, mis on meile esitatud välja rebituna, asub aju täitma tühimikku stereotüüpide ja varasemate hirmudega. Mõnel on neid rohkem, teisel vähem. Nii tekib justkui identiteedi lühis, ning inimene hakkab mõtlema  – ta ongi selline. Mulle tundub, et huvipuudus konteksti osas või süsteemse vaate puudumine on algus selliseks automaatseks reaktsiooniks nagu  tühistamine.

Meieni jõuab tohutu hulk lauseid, klippe, pealkirju ja fragmente, mis on eraldatud oma ajaloost, olukorrast ja inimlikust keerukusest. Ning mida vähem on konteksti, seda kiiremini tekib hinnang. Üks lause. Üks videojupp. Üks eksimus. Inimene ongi „ära defineeritud“ ja järgmised astuvad samasse mängu ning jätkavad tühistamisega, mille lõksu langesid ka prouad mu kirjutise alguses.

Killud terviku asemel

On palju räägitud, et meedia ja sotsiaalmeedia loogika soosib lihtsust. Mida lühem, teravam ja emotsionaalsem, seda paremini levib. Clickbait ei vaja tausta. Tsiteeritud lause ei vaja eelnevat vestlust. Kui sarnane suhtluskultuur jõuab aga lähisuhetesse…

Inimese käitumine ei ole kunagi üksik kaader. See on protsess, suhe, roll, ajalugu. Kui me lõikame välja vaid ühe killu, ei saa me enam küsida: mis selles olukorras tegelikult toimus? Me hakkame küsima: kes on süüdi? Nii muutub info kiiresti moraalseks kohtumõistmiseks. Sellepärast on pereteraapia minu jaoks üks väga ehe ja loomupärane viis asju paremasse toimimisse saada. Seal on Sinu lugu oluline. Seal ei rebi keegi Sind kontekstist välja, seal on uudishimu Sinu süsteemi vastu, kuhu Sa kuulud ning millised on suhted teie ümber ja vahel ja seal oled Sa kõikide oma osadega. Kui see uudishimu üksteise vastu saab uuesti tuttavaks ja omaseks, tuleb see ka igalpool mujal välja.

Kontekst ei vabanda välja, hoopis selgitab

Ükskord kuulas üks väga võimekas ja haritud naine teraapias oma meest, kellel olid kuldsed käed. Mees oli vaikse häälega. See ei olnud alati nii olnud, see hääl oli aastatega vaiksemaks jäänud. Naine niheles, sest mehe kuulamine oli talle uudsuse tõttu ebamugav. Korraga ta ei suutnud ja ütles, et mees lihtsalt õigustab ennast. Konteksti lisamine mõjub mõnikord mõnele inimesele nagu õigustamine.  Mina tunnen ja kogen vastupidist – kui mul ei ole konteksti, jääbki alles vaid must-valge hinnang. Must-valgest hinnangust väljumine aga ongi raske.

Lähen mõtetega korra nüüd organisatsioonide juurde. Kui ma näen ainult tulemust, aga mitte tingimusi, mille sees see sündis, loon narratiivi, kus inimesed on kas „head“ või „halvad“, „ohvrid“ või „süüdlased“, „efektiivsed“ või „saamatud“. Elu ise on aga enamasti segasem: rollikonfliktid, ülekoormus, hirm, lojaalsused, varasemad kogemused, süsteemne surve.

Mida me kaotame, kui kaob kontekst?

• Me kaotame mõistmise ja asendame selle hinnanguga.
• Me kaotame vastutuse ja otsime süüdlasi.
• Me kaotame dialoogi, sest vastandlikud seisukohad ei vaja enam kuulamist.
• Me kaotame kaastunde, sest kaastunne sünnib just sealt, kus näeme laiemat pilti.
• Me kaotame haavatavuse, sest oleme kaitses.

Ja lõpuks kaotame midagi ka iseendast.

AITA MUL MÕISTA – sellise mõtteviisiga küsimuse oleme ammu enne iseenda kaotust juba kaotanud.

Aeglustamise kutse

Töötan paljude meeskondadega superviisori ja coachina. Sageli ütlevad meeskonnad, et nad on oma organisatsioonis hädas sellega, et infot ei ole. Üldiselt ei seisne lahendus alati mitte rohkemas informatsioonis, vaid rohkemas ajas mõistmiseks. Kui ma juhina tunnen uude organisatsiooni sisenedes, et ma ei saa veel lõpuni aru, kuhu ma sattunud olen, võib see olla hea selge tunne, mis hoiatab järskude pöörete eest. Kui ma leian endale paarilise, või kui ma leian enda väikesesse ettevõttesse töötaja ja tunnen alguses, et ma ei saa veel täpselt aru, milline koostöö ja suhe meil on, ei võta ma suuri samme ette. Nii nagu ma ei lähe ka segaseid ilmastikusignaale saades kõrgmägedesse katsetama. See võib olla nii inimesele kui organisatsioonile elu ja surma küsimus.

Uus juht võib teha otsuseid peale iga eraldivõetava detaili märkamist. Tähenduse loob aga kontekst. Tähenduseta ei mõista me mitte maailma – vaid ainult reageerime sellele. On üliväike ja ohtlik samm katsetamisest ja uute võimaluste katseeksituslikust proovimisest lihtsalt reageerimisse ja plaani puudumisse.

Ja võib-olla on meil kõigil vaja samu päästvaid küsimusi – mitte ainult juhtimises või peresuhetes, vaid igapäevasel teekonnal:

• Mis siin on veel, mida ma ei näe?
• Millises olukorras need otsused siin tehti?
• Mis juhtus enne seda lauset?
• Mis juhtus pärast?
• Kes see inimene on siis, kui see hetk möödub?