Miks paarid kasutavad üha enam suuremaks pühendumiseks ettevalmistavat pereteraapiat?
Tänapäeva noored paarid teavad, et olulisteks verstapostideks suhtes ei ole ainult kokku
kolimine või esimese lapse sünd. Üha enam paare soovivad arendada suhtlemisoskusi ja
kasvatada teadlikkust päritoluperest kaasa tulevate mustrite osas, samuti soovitakse arendada oskusi neid mustreid tervislikemate vastu vahetada.
Üha enam räägitakse kooselueelsest ja abielueelsest teraapiast kui investeeringust
koosolemise tulevikku. Olen pereteraapias kohtunud juba paljude paaridega, kes esmasel
pöördumisel ütlevad – me hoolime ja armastame teineteist ja me tahame osata seda hoida, meie vanemad ei osanud.
Miks just enne kooselu või abielu algust?
Paljud usuvad, et armastus ise on piisav, et kõik takistused ületada. Pereteraapias näen, et kõige tugevamad paarid on need, kes julgevad varakult küsida:
- Kuidas meie suhe pingeolukorras toimib? Kuidas me arusaamatuste korral käitume?
- Millised on meie ootused tuleviku suhtes – finantsid, töö, kodused rollid, lapsed?
- Millised mustrid oleme kaasa toonud oma päritoluperedest ja kuidas need meie kooselu mõjutavad?
Need küsimused kerkivad niikuinii. Sageli aga alles siis, kui esimesed pinged või väsimus on kohal. Kui neid arutada turvalises teraapiakeskkonnas juba enne, annab see paarile suure eelise – raskustes lähenetakse üksteisele, mitte ei kaugeneta.
Mäletan kord üht naist ütlemas – ma olen juba kord selline ja selliseks ma jään! Nooremaid paare nõustades kuulen ma sellele vastupidist suhtumist – nad ütlevad, et soovivad töötada oma konarustega ja õppida tundma oma ressursse, mida ei ole märganud kasutada. See tähendab valmisolekut ja soovi areneda ja muutuda.
Jah, õnneks on aju ja keha plastilised – närvisüsteemil on võime taastuda ja õppida uusi
mustreid. See tähendab, et isegi pärast ränki kogemusi on võimalik luua turvatunnet, usaldust ja tasakaalu.
Suhe on veel paindlik
Kooselu alguses on paarisuhe oma arengus suhteliselt paindlik. Paljud mustrid pole veel
kivistunud – näiteks kodutööde jaotamine, suhtlemisstiilid või viisid, kuidas lahendada konflikte. Kui need teemad läbi arutada juba enne, kui neist saavad harjumuspärased „kivid kingas“, on muutusi palju lihtsam teha. Siiski tunnevad paarisuhte osapooled ära üsna varakult kohad, mis neid ärritavad. Nüüd sõltub edasine sellest, kas ja kuidas osatakse oma vajadusi kirjeldada ja ka piire seada. Mõned on väga suured talujad ja kohanejad, teised ei tule toime aga väiksemagi pingutusega. Mõlemal on lõpuks raske.
Päritolupered kohtuvad
Kui kaks inimest loovad kooselu või abielluvad, ei liitu mitte ainult kaks inimest, vaid kahe
perekonna väärtused ja mustrid. See võib tuua kaasa ootamatuid pingeid – alates pühade
veetmisest kuni selleni, kui palju sõna saavad partnerite vanemad noore pere otsustes.
Teraapias saab neid mustreid teadlikuks teha: mis on mõlemale oluline, milliseid traditsioone jätkame ja mida loome täiesti uut.
Hiljuti kohtusin 20ndate lõpus noore mehe ja naisega, kes olid alustanud oma elu esimest
kooselu. Nad olid olnud alguses rõõmsad, et mõlemate vanemad olid üksteisega tutvudes leidnud ühise keele ja kujutasid juba ette oma tulevikku koos toredate perekondlike
koosviibimistega. Ühel hetkel aga hakkasid nähtavaks saama päritoluperede mustrid. Kui naise vanemad neile külla tulid, lükkas naise ema noored nende köögist välja ning asus ise toimetama, kuigi noortel oli oma plaan, kuidas laud katta ja mida maitsvat valmistada. Samal ajal istusid mehe vanemad noortega koos elutoas ja küsisid, kuidas neil läheb. Kõik lasid sellel olukorral nii korduvalt ja korduvalt kesta kuni ükskord plahvatas külla kutsutud ja kööki toimetama asunud noore naise ema, et miks teda keegi ei aita, mille peale ägestus noormehe isa, et ta ise ei lase ju noortel oma kodus täiskasvanud olla ja lahkuti riiuga.
Rasked teemad ei jää varju
Pereteraapias näen sageli, et inimesed tulevad alles siis, kui konflikt on juba kestnud kaua. See tähendab, et lisaks probleemile tuleb tegeleda ka usalduse lagunemise ja pettumustega. Kui aga tulla teraapiasse enne suuri konflikte, saab koos ehitada oma paarisuhte nn turvavõrku, kus raskel hetkel kukkudes teineteist jätkuvalt toetada soovitakse ja seda ka osatakse ning kus vabandatakse ja ollakse tänulikud.
Partneri tundmaõppimine sügavamalt
Kuigi paarid võivad arvata, et nad teavad teineteisest kõike, on teraapias tavaline, et partneri ootused, hirmud ja unistused üllatavad. Kui partner ütleb: „Mina vajan tülis alati pausi ja vaikust,“ samal ajal kui teine vajab „kohe rääkimist ja lahendamist“, on see teadmine hindamatu, enne kui see muster viib pidevate arusaamatusteni.Teraapias võib sageli kostuda mõte – püüa järgmine kord käituda vastupidiselt oma harjumuspärasele. Kui varem konflikti korral ruumist lahkusid, proovi, mis juhtub siis, kui jääd.
Turvaline ruum aususeks
Teraapia loob struktureeritud ja neutraalse ruumi, kus saab ausalt rääkida teemadest, mida igapäevaelus on keeruline tõstatada. Näiteks: „Ma kardan, et ma ei ole valmis lapsevanema rolliks,“ või „Mul on vaja rohkem omaette aega, aga ma ei taha Sulle haiget teha.“ Kui need laused saavad välja öeldud juba enne suuremat pühendumist, väheneb risk, et hiljem tekib pettumus või tunne, et partner ei mõista.
Tugevam ühisosa tuleviku jaoks
Kooselu või abielu ei ole ainult tunnete küsimus, vaid ka praktiline projekt. Pereteraapias saab paar panna paika ühised eesmärgid ja väärtused: milline kodu meile sobib, millised on meie töö- ja pereprioriteedid, kuidas hoiame suhtes lähedust ka siis, kui tulevad lapsed või töökoormus kasvab.
Pühendumise-eelne teraapia ei tähenda, et suhtega oleks midagi valesti. Vastupidi – see on märk teadlikkusest. Teraapias luuakse ruum, kus partnerid saavad ausalt ja hinnanguvabalt rääkida oma ootustest ja hirmudest.
Sageli kaardistatakse teemad, mis hiljem kipuvad suhteid pingestama:
- Raha – kuidas kulutada, säästa, investeerida?
- Perekond ja sõbrad – milline koht on partneri vanematel või sõpradel meie suhtes?
- Lapsed – millal, kui palju ja millised väärtused tahame neile edasi anda?
- Kodune elu – tööjaotus, igapäevased harjumused, üksi olemise ja koosolemise tasakaal, läheduse vajadus.
Boweni peresüsteemi teooria järgi ei astu me suhtesse “tühja lehena”. Igaüks toob kaasa oma päritolupere mustrid. Kui ühes peres oli kombeks probleemidest mitte rääkida, võib see hiljem viia suhtes vältimiseni. Kui teises peres lahendati kõik häälekalt, võib vaidlus tunduda partnerile ähvardav. Abielueelselt neid mustreid teadvustades saab paar otsustada, mida soovitakse oma peres jätkata ja mida muuta. Kuidas teineteist toetada, kui hakatakse oma pärituoluperede mittetoimivatesse mustritesse tagasi libisema.
Armastus on tunne, aga perekond on süsteem.
John Gottman, maailmas üks enim uuritud paariterapeut, ütleb, et suhe püsib, kui partnerid õpivad looma „positiivse suhte pangakontot“ – st väikesi igapäevaseid žeste ja austust, mis aitavad vastu pidada ka kriisides. Tema uurimused näitavad, et see, kuidas paar suhtleb konfliktides enne abiellumist või kooselu, ennustab väga täpselt nende suhte tulevikku.
Enamik meist soovivad, et meie kiindumus oleks turvaline. Me ei vaja täisulikku partnerit, vaid kindlustunnet, et teine on olemas ja pöördub meie poole kui ühel meist on raske. Kooselu alguses tasub küsida: kuidas me loome üksteisele selle turvatunde?
Kuidas pereteraapia välja näeb?
Praktikas tähendab see tavaliselt 1- 1,5 tunniseid kohtumisi iga kahe nädala järel, kus
arutatakse läbivalt paarile kõige olulisemaid teemasid. Sageli koostan ma koos perega nn
perekaardi ehk genogrammi, kus partnerid uurivad, kuidas mõlema päritolu mõjutab nende
tänast suhet. Pereteraapias võib tekkida vajadus kaasata teraapiasse erinevaid pereliikmeid, seetõttu on seda protsessi kõige targem alustada nii, et lähedased teavad ja on valmis protsessis vajadusel osalema.