Looduses on väga palju ümmargust ja inimeste keskel paistab välja ka mitmesugust kandilist.  Pohlad peopesal, veepiisad lehtedel, puutüvede aastaringid. Vikerkaar kaardub üle taeva, vette kukkunud kivi saadab kaldale ringe. Looduses leidub muidugi ka teravaid servi ja murdunud oksi, kuid ka nendes on palju kumerusi, looklemist ja vorme, millele on raske joonlauaga läheneda.

Siis avan arvutiekraani.

Minu ees on aknad, ruudud, kastid. Arvutimängude mängijad ütlevad, et paljudes arvutimängudes on ka maailm ise kandiline. Minecraftis koosnevad puud, mäed ja majad plokkidest. Isegi ekraanil nähtav ümmargune vikerkaar on esitatud korrapärasel pikslivõrgustikul. Piisava suurenduse all muutub nähtavaks see, mida eemalt tervikliku pildina tajume, väikesed eraldiseisvad pildielemendid.

Oma töös kohtun aeg-ajalt lugudega, kus inimesed püüavad mahutada elavat ja muutuvat maailma ja suhteid kindlatesse lahtritesse. Selline elu-Minecraft.

Mida rohkem ärevust ja rahutust ühiskonnas, seda enam on petlikult hea kandilises maailmas korda luua. Asjad saavad koha –  õige ja vale, valmis ja tegemata, sobib ja ei sobi. Raamid ja süsteemid annavad meile võimaluse luua, mõista ja oma kavatsusi ellu viia. Mängus saab plokkidest ehitada maailma, mida varem olemas polnud. Selles loomises on väga palju kasulikku ja abistavat.

Mulle paistab, et üha enam oodatakse samasugust korrapära ka inimeselt.

Laps võib korraga tahta ise hakkama saada ja vajada väga vanema lähedust. Täiskasvanu võib armastada oma kaaslast ning olla tema peale vihane. Juht võib olla pädev ja samal ajal nõutu. Ükski neist kogemustest ei mahu hästi ühte lahtrisse. Ometi kipume vahel nõudma, et otsusta ära, mida sa tahad. Ütle selgelt, mida tunned.

Võib-olla on meil endal raske taluda seda, mis jääb lahtiseks. Lugesin hiljuti üht empiirilisi uuringuid koondavat artiklit (Kruglanski, A. W., & Webster. Motivated closing of the mind: seizing and freezing) kognitiivse suletuse vajadusest (need for cognitive closure) – soov saada küsimusele kindel vastus ja vabaneda ebamäärasusest. Teadusartikkel kirjeldab, kuidas see võib meid kiiresti haakida ühe seletuse külge ning seejärel lukustame oma arusaama, vähendades valmisolekut kaaluda teisi vaatenurki.

Kui ma saan vaid ühe lausega defineerida, milles seisneb minu igapäevane töö, on mul kombeks öelda, et aitan inimestel luua ruumi uutele vaatenurkadele ja taluda teadmatust, mis kaasneb sellega, kui senine seletus pole enam ainus võimalik.

Kruglanski ja Webster on kirjeldanud vajadust jõuda kindla vastuseni ja pääseda ebamäärasusest. Kui see vajadus muutub tugevaks, võime haarata kiiresti ühe seletuse järele ning jääda sellest kinni hoidma, kaalumata piisavalt teisi võimalusi. Nii võib ka meie maailm muutuda „kandiliseks“.  Kandiline maailm võib anda selguse ja suleb selle teema selle inimese jaoks. Võib sulgeda nii, et ongi rahulik ja hästi, võib sulgeda aga ka nii, et hinges sabistab ärevus edasi. Olen teraapias aga märganud, et seletus võib sulgeda edasise uudishimu ja uudishimu puudus oma partneri või laste vastu on juba tõsisem lugu. Teise inimese uus vaatenurk hakkab siis tunduma millegina, mis lõhub vaevaga loodud korda. Mul on samuti kandilisi kohti ja olen endale sisse treeninud selleks puhuks küsimuse –  mida ma veel ei näe? See annab võimaluse minu ümmargusema maailma arenguks.

Püsivamalt suuremat kognitiivse suletuse vajadust kirjeldavad järgmised jooned:

• Korrapära ja struktuuri eelistamine: soov, et asjad oleksid selgelt paigas ning reeglid üheselt mõistetavad.
• Etteaimatavuse eelistamine: soov teada, mida olukorralt või inimeselt oodata.
• Ebamäärasuse raske talumine: vastuseta küsimused ja mitmeti mõistetavad olukorrad tekitavad ebamugavust.
• Soov jõuda kiiresti otsuseni: küsimuse lahtiseks jätmine on ebameeldiv.
• Vähene valmisolek kaaluda alternatiivseid arvamusi: kujunenud arusaamast hoitakse kinni.

Kohtun sellise endaga olukordades, kui olen väga väsinud või olen keset suurt ajasurvet. Ütlen mõnikord oma partnerile, et „tohoh, hakkan peast kandiliseks muutuma selle teema suhtes“. Nii kui seda teadlikult tähele panen, saan kohe ümaramaks tagasi. Uudishimulikumaks tagasi.

Tulen veelkord Minecrafti juurde, mida ma tänu ühele noormehele nüüd täpsemalt tean. Minecraftis saab teatavasti näiteks puu eemaldada ja teise kohta uue ehitada. Minu pohlametsas  kasvab puu seal, kus seeme on idanenud. Ta ajab juuri kivide vahele, sirutab oksi valguse poole ja võib kasvada kõveraks. Pohl valmib omal ajal. Vihm tuleb ka siis, kui meil on teised plaanid. Loodusega kohtudes saame kogeda, et meie soovid on osa maailmast, kuid maailm liigub ka omas rütmis.

Sama kogemus ootab meid suhetes. Teine inimene ei saa korda või valmis selleks hetkeks, kui meil oleks vaja. Usaldus ei teki käsu peale. Kurbust ei saa kinni klikkida nagu akent ekraanil. Mõni vestlus vajab vaikust, mõne küsimuse esitamine vajab mitut kohtumist. Vahel jõuame teineteisele lähemale alles siis, kui loobume nõudmisest kohe selgust saada ja jätkame uudishimulik olemist tema maailma uurides.

Saate „Impulss“ laud on nüüd ETVs ümmargune. Vastuseisud on teadlikult muudetud oskuseks ühe teema ümber liikuda. Vaadata seda enda poolt ja proovida mõista, kuidas paistab see teisele. Tulla tagasi millegi juurde, millest arvasime end juba aru saanud olevat. Lubada oma arusaamal muutuda. Kuulen juba mitmeid tuttavaid rääkimas, kuidas nad arutlesid peale saadet teemat edasi, mitte ei vaielnud saate jätkuks samal toonil edasi. Ilus!

Ekraanil tuleb terviku nägemiseks mõnikord suurendust vähendada. Ehk on suhetes samamoodi –  kui oleme jäänud kinni ühte lausesse või käitumisse, tasub astuda mõttes samm tagasi. Siis võib üksikute ruutude tagant jälle nähtavale tulla terve inimene.

Selline ümmargune jutt sai kandilisest maailmast.