Kui alustasin üle kümne aasta tagasi coach’i ja superviisorina, olid koolituskalendrid täis pealkirju „Kuidas öelda ei?“, „Kuidas ennast kehtestada?“ ja „Kuidas seada piire?“. Kohtusin igal nädalal inimestega, kes kahetsesid tööl antud lubadusi ning enda kanda võetud kolleegide, klientide, pereliikmete ja sugulaste muresid, mida nad lahendada lubasid. Nägin inimesi, kes nutsid väsimusest enda peale võetud abistamiskoorma all ja otsisid vastust küsimusele – kuidas ometi piire seada?

Me oleme nüüd saanud 35. aastat taasiseseisvunud vabas Eestis õppida algusest, et meie vajadused loevad ning kõigele ei pea alati „jah“ ütlema. See on olnud vajalik õppetund. Minakesksus on muidugi omaette nähtus, mida samuti juhid märkavad ja uurivad, kuidas meeskonnas vaikselt tekkinud mina-kultuuri meie-kultuuri poole saada. See on aga eraldi teema ja sellest ma kirjutan lähiajal pikemalt.

Täna märkan midagi teistsugust aga ka piiride seadmise teemas. Töötades nii meeskondade kui ka inimestega individuaalselt, näen, et enamasti polegi pöördujatel kõige raskem aru saada, kus nende piir asub. Palju raskem on taluda seda, mis juhtub suhtes pärast piiri väljaütlemist.

Teine võib pettuda. Solvuda. Vihastada. Vaikida. Ta võib öelda, et olen muutunud, isekas või hoolimatu.

Ma soovisin vaid eristuda, mitte eralduda!

„Mõnikord piisab väikesest muutusest teise hääletoonis või näoilmes, et hakkaksin oma otsuses kahtlema,“ sõnastas hiljuti supervisioonis üks inimene.

Kas ma ütlesin seda liiga järsult?

Kas ma oleksin pidanud veel selgitama?

Äkki oleks lihtsam siiski nõustuda?

Just siin piiride tegelik töö sageli algabki.

Paljud meist on kasvanud suhetes, kus lähedase inimese pahameel tähendas, et midagi on valesti. Võib-olla õppisime varakult tajuma teiste meeleolu, siluma pingeid või olema see, kes ei valmista kellelegi pettumust. Nii võib täiskasvanuna tekkida tunne, et kui teine on minu otsuse pärast õnnetu või hoopis solvunud ja vihane, pean mina selle tunde kiiresti ära parandama.

Aga teise inimese pettumus ei tähenda tingimata, et minu piir on vale.

Piiri puudumisel võin loobuda iseendast, et säilitada suhtes rahu: „Olgu, teen siis nii, nagu sina tahad.“ Teine võimalus on kaitsta ennast suhtest eemaldumisega: „Kui sulle ei sobi, pole meil millestki rääkida.“

Esimesel juhul kaotan kergesti kontakti iseendaga. Teisel juhul teise inimesega.

Mõnikord liigume piirideta eneseohverdusest otse jäika enesekaitsesse. Alles nende kahe vahele võib ajapikku kujuneda kolmas võimalus – selge piir, mis kaitseb mind, kuid ei karista sind.

Küps piir otsib võimalust jääda iseendaks ja samal ajal jääda ka suhtesse. See võib kõlada näiteks nii:

„Ma saan aru, et oled pettunud. Minu vastus jääb siiski samaks.“

„Ma ei saa seda vastutust enda peale võtta, kuid see ei tähenda, et ma ei hooli.“

„Ma ei soovi jätkata vestlust, kus teineteise peale häält tõstame. Teen praegu pausi ja olen valmis hiljem edasi rääkima.“

Selline piir ei nõua, et teine inimene tunneks, mõtleks või käituks täpselt nii, nagu mina soovin. See kirjeldab, mille eest vastutan mina ja mida teen olukorras, kus minu piirist üle astutakse. Piir ei ole vaikne käsk teisele inimesele. See on selgus iseendas.

Boweni peresüsteemide teoorias nimetatakse seda mina-positsiooni hoidmiseks – võimeks säilitada oma mõtlemine ja väärtused ka siis, kui suhtes kasvab emotsionaalne surve. 2025. aastal 480 paarisuhtes oleva inimese seas tehtud uuringus seostus tugevam mina-positsioon parema paarisuhte toimimisega, emotsionaalne äralõikamine aga kehvemaga.

Selgema mina-positsiooniga inimesed loovad ja hoiavad tõenäolisemalt tasakaalukaid suhteid, sest suudavad austada nii enda kui ka teiste piire, kaotamata oma identiteeti.

Piirid teevad meie vahed selgeks, müürid teevad meie vahed suureks.

Hiljuti rääkis mulle üks inimene, kellel seisis ees esimene tööpäev pärast puhkust, et oli terve suve mõelnud, millise inimesena suudaks ta tööl „ellu jääda“. Ta oli jõudnud huvitavale otsusele –  ta teeb oma tööd ega lase end enam teiste algatustesse kaasa tõmmata. Kui taas hakatakse koguma allkirju kellegi töösuhte lõpetamise vastu, siis ta selles ei osale. Samuti hoiab ta eemale puhkeruumist, kus eelmine selline algatus sündis.

Palusin temalt luba seda näidet artiklis kasutada, sest see toob hästi esile piiri seadmise ja emotsionaalse äralõikamise erinevuse. Soov ennast pingetest eemal hoida on väga inimlik. Ent kas puhkeruumist eemale hoidmine on selge piir või hakkab inimene enda kaitsmiseks loobuma ka suhetest ja ühisest ruumist?

Mida ütleksid sina kolleegidele, kui sa ei soovi allkirja anda, sest sul pole piisavalt terviklikku infot, et kujundada kellegi töösuhte kohta nii olulist seisukohta?

Mina prooviksin näiteks nii:

„Ma saan aru, et see teema on oluline. Mina ei soovi allkirja anda, sest mul ei ole piisavalt terviklikku infot, et võtta seisukoht teise inimese töösuhte kohta. See ei ole hinnang teile ega teie valikule – mina jään sellest algatusest kõrvale.“

Selline lause ei garanteeri, et kolleegid ei pettu, solvu ega püüa inimest ümber veenda. Piiri seadmine ei võta ära teise inimese reaktsiooni. Küll aga võimaldab see inimesel jääda oma otsuse juurde, mõistmata teisi hukka ega katkestamata nendega kontakti.

Teisisõnu võib selge piir aidata inimesel jääda korraga nii enda juurde kui ka puhkeruumi. Muidugi on ka olukordi, kus allkirja andmine on lihtne – info on selge ja piisav ning süda lausa sunnib seda tegema.

Mu eelnev mõtisklus ei tähenda, et igas suhtes peaks tingimata kontakti säilitama. Vägivaldses, alandavas või ohtlikus suhtes võib turvaline piir tähendada just eemaldumist. Paljudes igapäevastes suhetes pole meie suurimaks väljakutseks aga oht, vaid ebamugavus, mis tekib siis, kui kaks inimest tahavad erinevaid asju.

Võib-olla polegi järgmine piiride harjutus, mida elu pakub, lihtsalt järjekordne kindel „ei“. Võib-olla on see oskus jääda rahulikult enda juurde ka siis, kui teine inimene oleks soovinud kuulda „jah“.