Miks mõned vestlused on väga väsitavad?
Suvi on kohtumistest tihe aeg. Koolilõpetamised, klassikokkutulekud, sugulaste kokkusaamised jne. Nendel kohtumistel on inimesi, kes räägivad palju, aga annavad endast vähe teada. Nad kirjeldavad päeva, sündmusi, teiste inimeste käitumist, tööasju ja plaane, kuid jätavad ütlemata selle, mis nende sees tegelikult toimub või mis tundeid kirjeldatud sündmused neis tekitavad.
Self-disclosure tähendabki enda sisemaailma jagamist teise inimesega. Eesti keeles võiks seda nimetada endast teada andmiseks, eneseavamiseks või oma tegeliku kogemuse nähtavaks tegemiseks.
Näitleja Katariina Unt on öelnud, et kõige suurem andmine on endast teada andmine.
See ei tähenda, et inimene peab kõik endast välja paiskama või muutuma piirideta avatuks. Vastupidi — hea endast teada andmine on seotud piiridega. Ma jagan, mis minuga toimub, aga ei nõua, et teine minu tunnetega midagi tegema peaks. Vastasel juhul on see nagu Abu Dhabi lennujaamas ümberistumine. Küsitakse, kas oled Abu Dhabis käinud. Justkui oleks, aga tegelikult ju mitte, kuigi lärmi oli kõvasti. Sellised vestlused, kus räägitakse kõigest, aga samal ajal mitte midagi endast, on muutunud minu jaoks väsitavaks, sest neis võib olla palju infot ja vähe kontakti. Info ununeb, tunne jääb.
Martin Buberi filosoofias on kirjeldatud Mina–See suhet, kus ma kogen teist kui objekti, rolli, funktsiooni või vahendit. Mina–See suhtes võib olla viisakus, koostöö ja isegi hoolimine, aga teine jääb mulle ikkagi mingis mõttes objektiks — kellekski, keda ma hindan, analüüsin, kasutan, parandan, õpetan või juhin. See ei ole iseenesest halb. Me vajame Mina–See suhet igapäevaelus. Me ei saa kogu aeg olla sügavas kohtumises. Aga kui kogu elu muutub ainult Mina–See suhteks, siis kaob elav kontakt, mis on minu jaoks elu allikas. Buberi järgi sünnib just sellises kohtumises ka minu enda “mina”.
Mina saab minaks Sinu kaudu
See tähendab, et ma avastan ja kogen iseennast kõige sügavamalt siis, kui olen tõelises kohtumises teise inimesega. Vaikselt on hakatud rääkima, et me oleme liikunud uude pimedasse ajastusse – inimesed loevad vähe raamatuid ja leiavad vähe aega sügavateks, siirasteks vestlusteks. Ma ei saa päriselt minaks üksnes ennast vaadates. Ma saan minaks siis, kui julgen kohtuda Sinuga nii, et ka mina olen nähtav. Nii aitavad tõelised kohtumised meil ehk mitte sellesse pimedasse ajastusse vajuda.
Miks see on raske?
Endast teada andmine nõuab haavatavust ehk ausust kohas, kus ma ei saa oma aususe tulemust täielikult kontrollida. Paljud meist on õppinud ennast kaitsma vaikimise, kohandumise, naljatlemise, tööle keskendumise või teise inimese vajaduste ennetamise kaudu. Mõnikord tundub aus ütlemine ohtlik – äkki teine solvub, äkki mind peetakse liiga nõudlikuks, äkki mind ei mõisteta.
Hiljuti jagas üks kallis inimene, et tema suhe pikaajalise sõbraga muutus pärast seda, kui ta julges lõpuks öelda, mis oli talle selles suhtes raske olnud. Ta ei süüdistanud ega nõudnud sõbralt midagi. Ta lihtsalt andis teada, et on end mõnes olukorras üksikuna tundnud ja igatsenud rohkem vastastikkust.
See vestlus ei läinud nii, nagu ta oli lootnud. Sõber tõmbus eemale. Ja ometi oli selles midagi väga olulist – nähtavaks sai mitte ainult ühe inimese kurbus, vaid ka suhte tegelik kandevõime. Vahel ei too endast teada andmine kohe suuremat lähedust. Mõnikord toob see kõigepealt selguse — kas selles suhtes on ruumi minu päris kogemusele või ainult minu kohanemisele.
Endast teada andmine ei ole nõrkus
Endast teada andmine on küps suhteoskus. Sellega annan teisele võimaluse mind paremini mõista.
Hea eneseavamine võib alata lihtsatest lausetest:
“Ma tahan sulle midagi öelda, aga mul on seda veidi raske sõnastada.”
“Ma ei ole sinu peale vihane, ma olen pigem haavatud.”
“Kui ma eemale tõmbun, siis sageli sellepärast, et ma ei oska kohe öelda, mida ma vajan.”
Sellised laused ei loo müüri, need avavad ukse.
Endast teada andmine on üks suhte suurim kingitus. Sellega ma ütlen, et usaldan sind piisavalt, et mitte jätta sind aimama ja arvama. Olgu selles suves rohkem vestlusi, kus me ei räägi ainult kõigest, vaid ka endast, siis on valgust rohkem!
