Ameerika psühholoog John Gottman on üks tuntumaid paarisuhete uurijaid maailmas. Ta on aastakümneid uurinud, millised suhtlusmustrid ennustavad suhte püsimist või lagunemist. Gottman on nimetanud neli kõige mürgisemat mustrit “apokalüpsise neljaks ratsanikuks”. Need suhete mürgitajad on: kriitika, põlgus, enesesse tõmbumine ja kaitsepositsioon.

Kuigi see mudel pärineb paarisuhte uurimisest, näen oma töös üha enam, kui hästi see kirjeldab ka tööelu.

Need neli ratsanikku ei ilmu ainult koju. Nad ilmuvad ka koosolekutele, juhtide ja töötajate tagasisidevestlustesse, töökaaslaste vahele ja pingeliste muutuste keskele. Võtan need ratsanikud nüüd ette ja vaatan, mis nad meeskondades korraldada võivad.

KRIITIKA kõlab nii, et tähelepanu ei ole enam käitumisel, vaid inimesel. Kas öelda, et: „See esitlus jäi seekord liiga üldiseks,” või „Sa ei suuda kunagi oma mõtteid selgelt esitada.” Või: „See tähtaeg läks seekord üle,” või „Sinu peale ei saa kunagi kindel olla.“

Väga sageli lasen meeskondadega töötades inimestel öelda harjutamiseks erinevaid lauseid ja igaüks saab omal nahal tunda, milline tagasiside pani teda oma sooritust lihvima ja milline tagasiside tekitas võitle- või- põgene reaktsiooni.

PÕLGUS on peen kurjus suhtes. Kui põlgus astub juba koduuksest või organisatsiooni uksest sisse, hakkab usaldus kohe asju kokku pakkima ja välja kõndima. Imelik sõna. Sõna sees peitub aga sõna „õlg“. Kui seda õlga, kes toetaks, pole kunagi olnud, võibki põlgus tulla. Õla igatsus jääb.
Sarkasm, silmade pööritamine, üleolev toon, pisendavad ja tühistavad naljad. See on üks kiiremaid viise austuse hävitamiseks.

ENESESSE TÕMBUMINE paistab välja vaikimise, eemaldumise ja keeruliste vestluste vältimisena. Inimene on justkui kohal, aga kontakt on kadunud. On võimalus öelda: „Mul on vaja korraks nende asjade peale mõelda. Kas sulle sobib, kui räägime tunni aja pärast?” Valitakse aga täielik eemaldumine: kirjadele ei vastata, koosolekul vaikitakse ja ebamugav teema jäetakse lihtsalt õhku rippuma.

KAITSEPOSITSIOON tekib siis, kui kuulamise asemel hakatakse kohe õigustama, vastutust vältima. Nii ei lahene konflikt ei kodus ega tööl.

Miks ma apokalüpsise neli ratsanikku tööellu toon?
Sest meeskondi ei lõhu ainult kehv strateegia või liiga suur töökoormus. Neid lõhuvad ka igapäevased suhtemustrid. Kui kriitika, põlgus, eemaldumine ja enesekaitse muutuvad tavaliseks, väheneb psühholoogiline turvalisus. Inimesed ei julge enam ausalt rääkida, eksida, küsida ega panustada. Tean, et paljud organisatsioonid on analüüsimas oma psühhosotsiaalseid ohutegureid. Üks võimalus oleks analüüsida ka nelja ratsaniku toel, kuidas meil sellega on ja kuidas soovime, et oleks.

Mul on tavaks raskematel teemadel kirjutades ikka lõpetada hea uudisega. Hea uudis on see, et neid mustreid, millest eelnevalt juttu tegin, saab õppida märkama ja katkestama.

Kriitika asemel KIRJELDADA MÕJU.
Põlguse asemel HOIDA AUSTUST.
Eemaldumise asemel VÕTTA PAUS JA TULLA TAGASI.
Kaitse asemel KUULATA ja VASTUTADA OMA OSA EEST.

Ja minu lemmikküsimus iseendale: kas minu viis suhelda loob ühendust või lõhub seda?