Mul oli hiljuti üks rikastav vestlus teemal, kas paar, kes on kokku saanud siis, kui lapsed juba täiskasvanud, peab tingimata koos elama? Ma olin seisukohal, et elavad nii, nagu tunnevad, et toimib. Vestluskaaslane arvas, et kui ikka koos ei ela, on asi kahtlane. Selles loos ei tule juttu sellest, et kõik on kallis ja seetõttu ei saa eraldi elada.

Kas me idealiseerime kooselu mõnikord lihtsalt sellepärast, et nii on lihtsam suhet teistele selgitada?

Mu vestluskaaslane oli harjunud mõttega, et „päris“ paar elab koos. Et kui suhe on tõsine, siis varem või hiljem leitakse ühine kodu, ühised võtmed, ühine külmkapp ja üsna võimalik, et ka ühine vaidlus selle üle, kes jälle nõud kraanikaussi jättis. Pealegi ei kujutanud ta ette, kuidas ta selgitaks oma emale (75 a), et ta elukaaslane elab teises kohas.Ta oli kindel, et ema hakkab siis talle ajama juttu mehe ebatruudusest jne. Ma vastasin nohisedes vaid, et mõni paar elab koos ja on teineteisest väga kaugel. Mõni elab lahus ja on päriselt teineteisega ühenduses.

Töötades paaridega, kohtun paljude erinevate suhtemudelitega, mis nende jaoks ka hästi töötavad.

Tänapäeva suhtemaailm on palju mitmekesisem, kui traditsiooniline paarisuhte ettekujutus sageli lubab. Üks selline suhtevorm on Living Apart Together ehk LAT ehk lahuskooselu. Eestikeelne vaste, mille on kasutusele võtnud ka mõnedki perekonna sotsioloogid, ei ole küll liialt kõlav, küll aga ei sisalda mõiste iseenesest midagi kurba ja poolikut. Lahuskooselu tähendab, et partnerid on emotsionaalselt seotud, peavad end paariks, kuid elavad erinevates kodudes. Esmapilgul võib see tunduda veidi vastuoluline. Kuidas saab olla koos, kui ei elata koos?

Ja ometi näitab kaasaegne teaduskirjandus üsna selgelt, et pühendunud suhe ei eelda tingimata ühist majapidamist. Mõne paari jaoks ei ole lahus elamine mitte ajutine kõrvalekalle või poolik lahendus, vaid täiesti teadlik, toimiv ja tähenduslik viis koos olla.

Normide raputajad

Lahuskooselu häirib paljusid mitte sellepärast, et see tingimata ei toimiks, vaid sellepärast, et see rikub romantilise käsikirja. Meile meeldib uskuda, et “päris” suhe liigub kindlat rada pidi –  armumine, kokku kolimine, ühine kodu, ühine elu. Kui keegi sellest rajast kõrvale astub ja on sealjuures rahul, muutub see mõnele ootamatult väga ärritavaks.

Lahuskooselu ei tähenda kõigi jaoks sama asja. See ongi üks olulisemaid järeldusi, mida uuringud välja toovad. Lahuskooselul võib olla väga erinev tähendus sõltuvalt eluetapist, elukorraldusest ja sellest, mida inimesed suhtes vajavad.

Nooremate täiskasvanute puhul on selline suhtevorm sageli pigem üleminekuetapp enne kokku kolimist. Mitte sellepärast, et ei taheta koos elada, vaid sellepärast, et eluolud ei toeta seda veel. Tööpuudus, ajutised töölepingud, eluasemekulud ja üldine majanduslik ebakindlus võivad ühise kodu loomist edasi lükata isegi siis, kui soov koos olla on vägagi olemas.

Keskeas ja hilisemas eas muutub pilt aga sageli teistsuguseks. Siis ei ole lahus elamine enam niivõrd „veel mitte koos“, vaid hoopis teadlik viis säilitada oma autonoomia, isiklik ruum ja väljakujunenud elurütm. Eriti siis, kui varasematest suhetest on lapsed suured, kooselukogemused seljataga või lihtsalt tugevam vajadus omaette olemise järele.

Mõne jaoks tähendab lahuskooselus  seega „veel mitte koos“, teise jaoks aga „just nii ongi kõige parem“.

Kas selline suhe on vähem ehe?

Selle üle meil siis ka see arutelu käis. See on vist üks levinumaid küsimusi. Kui paar ei ela koos, kas nende suhe on vähem tõsine, vähem turvaline, vähem pühendunud?

Vastus ei ole mustvalge.

Üks keskealiste suhteid võrrelnud uuring leidis, et 50–65-aastased lahuskooselus partnerid hindasid oma suhte kvaliteeti keskmiselt veidi madalamalt kui abielus inimesed. Vaadeldi näiteks õnnetunnet, toetust, pühendumust, erimeelsusi ja suhte ebastabiilsust.

Aga siit ei maksa teha liiga kiiret järeldust. Pigem viitab see sellele, et kui paar ei ela koos, siis on suhtes vähem etteantud rolle ja sageli ka vähem vaikimisi kokkuleppeid. Ei ole automaatselt selge, mida tähendab pühendumus, kui palju koos aega veedetakse, kuidas otsuseid tehakse või milline on ühine tulevikupilt.

Ja see tähendab ainult üht –  veelgi rohkem tuleb läbi rääkida.

Mõnes mõttes võib see olla isegi suhte tugevus. Seal, kus ei saa toetuda harjumuspärasele vormile, tuleb rohkem toetuda teadlikule suhtele. Rohkem küsida, rohkem kuulata, rohkem sõnastada. Mitte lihtsalt eeldada, vaid päriselt kokku leppida.

Vahemaa ei pea tähendama kaugust

Jah, küsimus ei ole suhte vormis, vaid selles, mida see vorm suhtega teeb.

Kas see toetab lähedust, selgust ja vastutust?

Või aitab vältida haavatavust, konflikti ja kokkuleppeid?

Esther Perel, psühhoterapeut, rõhutab, et püsisuhtes vajavad inimesed korraga nii turvalisust kui ka vabadust, nii lähedust kui ka eraldiolekut. Boweni mina-eristumise teooria rääkis ammu enne Perelit sama.  Suhte elavust ei vähenda alati läheduse puudus, vaid mõnikord hoopis liigne kokku sulandumine. Selles mõttes võib teadlik vahemaa mõnel paaril aidata hoida alles nii autonoomiat kui ka tõmmet.

Paarisuhete uurijate ja kliiniliste psühholoogide, John ja Julie Gottmani vaates ei ole lahuskooselu eesmärk omaette, kuid nende töö toetab mõtet, et tugev paarisuhe vajab tasakaalu intiimsuse ja iseseisvuse vahel. Oma ruum ja piirid ei nõrgesta suhet tingimata. Küll aga muutub asi keeruliseks siis, kui füüsiline eraldi elamine hakkab varjama emotsionaalset eemaldumist. Kui Rootsis ja Soomes hakkas ehitussektoris kehvemini minema ja paarid said taas Eestis kodus kokku mitte vaid üheks nädalavahetuseks kuus, tundsid mõned väga suurt rõõmu, et partner on tagasi. Teised jälle hakkasid pikisilmi ootama, millal ta juba lahkub.

Sue Johnsoni kiindumussuhete vaate järgi on paarisuhte kese turvaline emotsionaalne side. Sellest vaatenurgast võib lahuskooselu toimida küll, aga ainult siis, kui partnerid kogevad endiselt, et teine on neile olemas, kättesaadav ja emotsionaalselt kohal. Kui üks tahab vahemaad rahu saamiseks ja teine kogeb seda hülgamisena, siis võib suhe sattuda üsna kiiresti nõudja–eemalduja mustrisse.

Küps intiimsus ei teki sulandumisest, vaid võimest säilitada oma identiteet ja eneseväärikus ka läheduse sees. Olen kohtunud paaridega, kes tunnevad, et kaotavad oma identiteedi. Kuidas õppida olema kahekesi koos teisteta, kahekesi koos teistega ja eraldi, st omasoodu – seda kõike saab mõtestada, tunnetada ja harjutada. Olen näinud ka seda, kuidas lahuskooselu on elegantne viis vältida päris lähedust.

Ehk siis, lahuskooselu võib olla väga toimiv suhtevorm, kui see on teadlik valik, mitte põgenemine läheduse, konflikti või vastutuse eest.

Mitte kus elatakse, vaid kuidas armastatakse

Võib-olla on aeg küsida mitte seda, kas paar elab koos, vaid seda, kuidas nad oma suhet elavad.

Kuidas on nende vahel usaldusega?

Kas ja kuidas nad loovad teadlikult lähedust?

Kas ja kuidas räägitakse läbi ootused, piirid ja tulevikusoovid?

Kuidas ollakse teineteisele emotsionaalselt olemas?

Kas mõlemad kogevad, et see suhe toetab nende elu?

Mida lahus elamine nendega teeb – kas aitab neil olla rohkem kontaktis iseenda ja teineteisega — või hoopis aitab vältida midagi, millega oleks vaja suhtes tegelda?

Need on palju olulisemad küsimused kui see, kas partnerid elavad samal aadressil.

Ehk siis:

Lahuskooselu võib olla väga toimiv suhtevorm, kui:

• partnerid on selle teadlikult valinud
• nende vahel on selged kokkulepped
• säilib emotsionaalne kättesaadavus
• mõlemad tunnevad end olulisena ja hoituna,
• ning eraldi elamine ei varja lahendamata konflikte.

Aga lahuskooselu võib olla ka kaitsemehhanism, kui selle tegelik funktsioon on vältida sõltuvust, kohustusi, intiimsust, konflikti või argielu koormuste jagamist. Seda kõike saab uurida pereteraapias.

Kasutatud allikad

Brown, S. L., Manning, W. D., & Wu, H. (2022). Relationship Quality in Midlife: A Comparison of Dating, Living Apart Together, Cohabitation, and Marriage. Journal of Marriage and Family.

Nishikido, M., & Castro-Martín, T. (2024). Living apart together in contemporary Spain: Diverse motivations across life stages. Advances in Life Course Research.

Hu, Y., & Coulter, R. (2025). Living Apart Together and Older Adults’ Mental Health in the United Kingdom. The Journals of Gerontology.