Minu vanaema ja vanaisa elasid kogu oma elu maal, talus. Nad ärkasid vara, niitsid suvel heina, talitasid lehmi, kanu, sigu, lambaid ja jäneseid. Kevadel panid kartuli maha, suvel korjasid maasikaid, vaarikaid ja talvel sahistas vanaema kangastelgede taga vaipu kududes. Nende päevad olid füüsiliselt rasked ja näiliselt ühetaolised. Ometi ei rääkinud nad kunagi: „Ühel päeval, kui töö saab otsa, hakkame me päriselt elama.“

Vikatiga niites ei  olnud vanaema „ajutisel režiimil“. Ta oskas keset rasket tööd peatuda, selga sirutada ja silmi üle niidu kissitada. Ta rääkis heina lõhnast, kuulas pääsukesi ja ütles: „Ilus päev on.“ Loomi talitades seletas ta nendega pidevalt, pani tähele, kui mõni oli loiuvõitu ja rõõmustas, kui vasikas esimest korda õue jooksis. Õhtul istus ta mõnikord maja ees pingil, sorteeris, puhastas, parandas midagi ning rääkis mulle lugusid oma elust– mitte kahetsuse, vaid rahu ja rõõmuga.

Nüüd mõtlen, kas tema elus oli üldse mõnda tingimust. Ta ei oodanud paremat aega, rohkem raha, kergemat tööd ega „õiget hetke“. Töö ei olnud tema jaoks takistus elamisele, vaid elu ise. Nii ongi mulle jäänud mälestus, et mu kallis vanaema Liisi seal Pärnumaa sügavate metsade vahel ei lükanud oma rõõmu tulevikku, ta ei pidanud oma elu prooviperioodiks, sest tema jaoks ei olnud elu midagi, mis algab pärast pingutust.

Kohtun igapäevaselt supervisiooni, coachingu, pereteraapia vajadusega inimestega. Olen märganud, et aasta-aastalt ühendab inimesi enam mõte: „Kui see projekt läbi saab… kui lapsed suuremaks kasvavad… kui majandus rahuneb… siis ma….!” See „siis“ nihkub aga pidevalt edasi. Nii tekib seisund, mida kirjeldatakse kui edasilükatud elu sündroomi (ingl deferred life syndrome). Tegemist on mitteametliku psühholoogilise mõistega. See on selline muster, harjumus või ka kohanemisstrateegia, elada tänast päeva justkui ajutises elu ooteruumis, lükates oma valikud, suhted, puhkus, rõõm või eneseteostus tulevikku.

Võiks ju ka mõelda, et edasilükatud elu sündroom tähendab laiskust või tavalist edasilükkamist. Pigem on selle keskmes oma eluplaani külmutamine:

• elad „kohustuste režiimil” ja päris soovid on justkui pausil
• kogud pidevalt „siis-tingimusi” ( kui mul on raha, kui mul on kindel suhe, kui mul on parem tervis, kui mul on rohkem aega)
• puhkuse ja rõõmu osas tekib süütunne („ma pole veel ära teeninud“)
• tekib tunne, et teised elavad, aga sina „veel valmistud“.

Ukraina sõjapõgenike kohanemise kontekstis kirjeldab Victoriia Overchuk, psühholoogia valdkonna teadlane ja õppejõud seda nähtust kui seisundit, kus inimene keeldub teadlikult või alateadlikult investeerimast olevikku (nt keeleõpe, tööotsing, suhted), sest ootab „päris elu“ algust pärast sõja lõppu. Seda on lihtne mõista.

Tudengid on aga oma uurimistöödes seostanud „edasilükatud elu“ mustrit muuhulgas perfektsionismiga – kui latt on kogu aeg liiga kõrgel, jääbki elu alustamine justkui liiga riskantseks.

Miks me hakkame elu edasi lükkama?

Tüüpilised käivitajad on:

1. Ebamäärasus ja kontrollipuudus

Kui tulevik on ebaselge, püüab psüühika leida „turvalist hetke“. Paraku võib turvaline hetk jäädagi tulemata.

2. Perfektsionism ja tingimuslik eneseväärtus

Kui ma teen kõik õigesti / olen piisavalt edukas / olen piisavalt hea partner / piisavalt sale / piisavalt tark, siis… . Ehk siis tiirutamine perfektsionismi nõiaringis.

3. Õpitud ellujäämisrežiim

Mõnel inimesel on juba varasest elust kogemus, et rõõm ja puhkamine pole turvalised või siis saabub kriitika (olen sellest juba varem veidi kirjutanud). On lapseea kogemus, et lisaks kriitikale võib seejärel saabuda ka emotsionaalne hülgamine. Töö, kohustuse ja pingutuse valimine tundub kindlam.

4. Sotsiaalsed ja struktuursed takistused

Mõnikord on „ooterežiim“ ka täiesti realistlik reaktsioon välistele takistustele (nt elukoha ebakindlus, lapsehoiuvõimaluste puudus, tervishoiule ligipääs). Overchuk analüüsib neid barjääre kui süsteemi, mis võimendab stressi ja lukustab tulevikuplaanid.

Mis hinda me selle eest maksame?

Lühiajaliselt võib edasilükkamine vähendada ärevust – ma ei pea praegu otsustama. Pikemas vaates on hind sageli:

• krooniline rahulolematus
• väsimus ja läbipõlemise risk
• masendus, lootusetus, ärevuse tõus
• suhetest eemaldumine (sest praegu pole aega tegeleda)
• identiteedi hägustumine: kes ma olen peale rollide ja kohustuste?

Meenuvad mõned näited mu praktikast – mees ja naine, kes unistavad enda järgi ehitatud majast ning senikaua kuni seda ei ole, räägivad lastele, kuidas me kunagi elama hakkame ja ka koera võtame. Räägivad seda 15+ aastat kuni lapsed kasvavad suureks oma koju kolimist oodates, selle asemel, et juba praegusest elukohast kui kodust rääkida. Või hilises keskeas naine, kes ei ole juba aastaid rahul oma tööga ja räägib, et praegu on nii aga kunagi ta hakkab kindlasti aianduse ja haljastusega tegelema. Või siis ka perekond, kes elab Eestis ja on otsustanud mitte teha investeeringuid oma kodule, kartes sõja puhkemist. Või üks mees, kes on oma suhtes õnnetu ja üksi, kuid on otsustanud toetada viimased 10 aastat naise karjääri ja oma vajadustest vaikida, sest ta usub, et ühel päeval…

Kuidas sellest välja tulla ilma, et peaksid elu pea peale pöörama?

Siin toimib paradoks, edasilükatud elu sündroomi ei lahenda suur otsus – 01.01.2026 alustan või midagi sarnast. Toetavad hoopis väikesed praeguse elu investeeringud.

• Nimeta oma „siis“ lause

Kirjuta üles 3 kõige sagedasemat lauset:

„Kui ________, siis ma ________.”

Seejärel küsi: mis on minimaalne versioon sellest, mida saan teha juba sel nädalal 10–20 minuti kaupa?

Näiteks: Kui ma lõpuks puhkusele saan, hakkan liikuma. → Täna teen 12-minutilise jalutuskäigu.

• Tee vahet valmidusel ja väärtusel

Edasilükatud elu hoiab tihti uskumus – ma pole veel valmis.

Proovi asendada see küsimusega: kas see on mulle oluline – isegi kui ma pole valmis?

• Loo ankrud olevikku

Vali 2–3 väikest tegevust, mis kinnitavad sulle, et elu toimub praegu.

Näiteks:

• 15 min lugemist/õppimist päevas enda rõõmuks
• üks kohtumine kuus inimesega, kellega on hea olla
• üks kehale suunatud harjumus (jalutuskäik, venitus)
• Harjuta olema piisavalt hea (perfektsionismi vastumürk)

Kui sinu edasilükkamine on seotud kõrgete standarditega, tee kord nädalas midagi sihilikult 80% tasemel ja märka, mis juhtub (enamasti: maailm ei kuku kokku). See on närvisüsteemile uus kogemus. Võin enda kogemusest öelda, et see on ilmatu raske asjade puhul, mis on Sulle olulised. Nagu mulle näiteks pereteraapia õppimine. Mõni inimene aga ei suuda kodugi koristada 100%lise saavutuseta. Mina olen elus korduvalt uutest spordialadest mõtelnud nii, et kui ma pole selles väga hea, pole mõtet alustadagi. Pole just väga loogiline mõttemuster.

• Küsime endalt ausa süsteemse küsimuse

Kellele on kasulik, et ma oma elu edasi lükkan?

Mõnikord hoiab „ooterežiim“ suhet, rolli, lojaalsust või perekonna nähtamatut tasakaalu. Kui seda märgata, tekib valikuvabadus.

Edasilükatud elu sündroom ei tähenda, et ollakse kuidagi „valed” või „nõrgad”. Sageli on see olnud tark viis pingelisel ajal hakkama saada. Küsimus on, kas see strateegia teenib meid veel. Elu ei pea algama suure pauguga. Tavaliselt algab see hetkest, kui lõpetada läbirääkimised tulevikuga ja teha üks väike päris tänane samm. Niisiis, peaproovid on lõppenud, täna on esietendus!