Kuigi olen kaupluses toitu hankides oma mõtetes, haarab ikka mu kõrva üks fraaside kogu, mida ma mõnikord mõne pere puhul kuulen – ära mõtle üle, sa reageerid jälle üle, tüüpiline sina, nojah, sul on jälle oma tujud, miks sa nii tundlik oled!?  Kuigi see pole mina, kellele nii öeldakse, tunnen ma nende sõnade lõikavat teravust läbi ruumi, mis paneb hõlmu koomale tõmbama ja end salli sisse kerima ja eemalduma. Nemad seal aga jäävad – mees ja naine, kes on ka isa ja ema ja nende lapsed. Jäävad üksteist alla suruma ja tühistama.

Viimase kümnendi suhete- ja neuropsühholoogia uuringud on toonud esile midagi üllatavalt lihtsat ja samas kergelt värsket: inimese suurim ligitõmbejõud paarisuhtes ei ole välimus ega kirg vaid emotsionaalne turvatunne.

Ma kohtan seda pidevalt oma töös – inimesed ei igatse suhte järele ainult armastuse pärast, vaid selleks, et olla kellegi juures päriselt nähtud ja hoitud. Seal, kus keha saab rahuneda ja meel saab avaneda, tekib lähedus, mis on sügavam kui miski muu, mille teine inimene sinu kehasse loob.
Kui päriselt järele mõelda – miski ei tõmba ka mind rohkem kui mu partner, kelle juures ei pea end kaitsma, tõestama ega varjama. Seal on sügavus, mille peale kasvab lähedus, iha kui ka püsivus.

Responsiivsus (ingl. responsiveness), eesti keeles kõlab paremini ehk vastuvõtlikkus, on psühholoogias ja paarisuhete uurimises mõiste, mis kirjeldab partneri võimet ja valmisolekut vastata teise inimese emotsioonidele, vajadustele ja signaalidele viisil, mis tekitab tunde, et mind nähakse, mõistetakse ja minust hoolitakse.

Vastuvõtlikkuse kolm põhikomponenti  (A. Reis & S. Shaver) on:

1. Mõistmine
   Partner püüab päriselt aru saada, mida ma mõtlen või tunnen.
   “Ta saab minust aru.”
2. Vastuvõtmine
   Partner kinnitab, et mu tunded on arusaadavad ja õigustatud.
   “Mul on lubatud nii tunda.”
3. Hoolivus
   Partner näitab välja, et mu tunded ja vajadused lähevad talle korda.
   “Ma olen talle tähtis.”

Kui need kolm elementi koos toimivad, kogeb inimene suhet turvalisena.

Kuidas võiks see siis meie paarisuhte igapäevaelus välja näha? No tõesti – väga lihtsate tegudena.

• Ma kuulan päriselt, mitte ei oota oma järjekorda.
• Ma reageerin, mitte ei ignoreeri.
• Ma teen väikeseid täiendavaid samme: “Oota, ma kuulan uuesti.”
• Ma märkan, kui partner on väsinud ja pakun abi.
• Ma hoian silmsidet, kui ta alustab enda jaoks olulise jagamist.

Suhetes räägitakse palju armastusest, kohanemisest, leppimisest, ühise aja veetmisest. Aga on üks nähtamatu komponent, mis määrab kõik ülejäänu — emotsionaalne turvalisus. See on midagi, millest inimesed räägivad harva, kuid mille puudumist tunnevad kõik. Nagu ka tööl ja meeskondades, millest on palju kirjutatud.

Mis see emotsionaalne turvalisus suhtes on?

Emotsionaalne turvalisus ei ole konfliktide puudumine või igav rahu (Ruja “Rumal rahutus” tuli üminana mu sisse).  Vastupidi — turvalises suhtes julgevad partnerid konflikti minna, sest teavad, et nad ei kaota teineteist eriarvamuste tõttu.

See on kogemus, et:

• mu tundeid ei naeruvääristata
• mu partner ei kasuta minu nõrkusi relvana
• ma ei pea teise eest emotsioone ära peitma
• ma võin olla päriselt mina ise

Turvaline suhe ei tähenda, et keegi pole kunagi dramaatiline, ärritunud või ebaõiglane. Turvaline suhe tähendab, et ühendus taastub — et me tuleme pärast eksimusi teineteise juurde tagasi.

Stan Tatkin, Ameerika psühhoterapeut, kes on tuntud oma töödega paarisuhte neurobioloogia ja kiindumussuhete vallas ja on PACT-meetodi (Psychobiological Approach to Couple Therapy) looja, rõhutab, et partnerid ei suhtle mitte ainult sõnade, vaid oma närvisüsteemidega. Kui üks partner tunneb end turvaliselt, rahuneb ka teise närvisüsteem — ja vastupidi. Seetõttu on turvaline suhe “pingevaba elutuba”, kus keha ei lähe automaatselt kaitsesse, isegi siis, kui arutelu muutub keeruliseks.

Pereterapeut Terry Real lisab, et enamik suhteprobleeme ei teki erinevustest, vaid düsregulatsioonist — hetkest, mil üks või mõlemad partnerid kaotavad emotsionaalse tasakaalu ja muutuvad kas ründavaks või kaugeks. Turvalisus on mehhanism, mis tasakaalu taastab.

Kuidas turvalisus tekib?

Oled kindlasti tajunud, et turvalisus tekib mikrohetkedes:

• viis, kuidas partner ütleb “ma ei nõustu, aga tahan kuulata sind edasi”
• õrn paus hääle tõstmise asemel
• “Ma ei tahtnud sulle haiget teha, proovin uuesti”
• silmside, mis ütleb: “ma olen siin” jne.

Enamik suhteid ei murdu suurte draamade tõttu, vaid seetõttu, et väikesed “parandused” jäid tegemata. Suhe muutub tugevaks mitte siis, kui konfliktid kaovad, vaid siis, kui turvatunne jääb.

Emotsionaalne turvalisus on tegelikult valikuline käitumine — otsus luua ruum, kus mõlemad partnerid saavad olla haavatavad, kartmata, et see pöördub nende vastu.

Kui aga turvalisus kaob, hakkavad partnerid üksteist “lugema” läbi hirmu. Isegi neutraalne lause võib tunduda kriitikana. Väikesed eriarvamused muutuvad ohumärgiks. Suhe muutub kohaks, kus keha on pidevalt valvel, mitte kontaktis.

Kui hirm vaibub saab armastus hingata

Kui turvalisus taastub, tulevad tagasi ka lähedus, kergus, mängulisus ja sügav side. Mängulisus on suhte salakeel — koht, kus kaks närvisüsteemi lülituvad korraks kergusele ja tuletavad teineteisele meelde, et armastus ei ole ainult töö, vaid ka tants.

Tore oleks mõelda, et see on imeline keemia — see on siiski korduvate väikeste valikute tulemus.

Emotsionaalne turvalisus on suhte kõige olulisem, kuid kõige vähem nähtav alus. See on kvaliteet, mis ei sõltu isiksuseomadustest, vaid õppimisest ja valikutest.

Kui partnerid õpivad turvalisust teadlikult looma — kuulamise, eneseparanduste ja närvisüsteemide rahustamise kaudu — saab suhtest koht, kus mõlemad saavad kasvada.

Kas pole nii, et inimest teebki kõige atraktiivsemaks see, kui tema juures  saavad nii keha kui meel päriselt rahuneda. Sinna paarisuhtesse tahavad lapsed ka väga tulla ja hiljem oma lapsed sinna tuua.