Kodu, mis ei lase kodust välja.

Pikaajaline kogemus tööd otsivate inimestega, on pannud mind märkama, et viimase 10 aasta jooksul on kasvanud 30ndates ja 40ndates aastates inimeste osakaal, kes on endiselt üksinda. Seda nii lähisuhte mõttes kui sageli ka rahuldust pakkuva töö osas.  Mõned ei ole leidnud sobivat partnerit, teised on kogenud pettumust ja otsustanud, et neil on turvalisem üksi olla. On ka neid, kes elavad koos vanematega ning tunnevad, et see on lihtsam ja praktilisem lahendus kui uue suhte, uue kodu loomine. Tööd valides arvestatakse, kuidas see paistab ja sobib ka vanematele.

Pereteraapia teooriad aitavad mõista, miks mõnel inimesel ei õnnestu või miks nad isegi ei soovi paarisuhet luua ning miks võib ka tööga rahulolu leidmine olla keeruline. Sageli on üks võtmetegureid just üleseotus oma vanematega, millega vajadusel pereterapeudi toel tööd teha.

Boweni peresüsteemide teooria räägib „mina-eristumisest“ – oskusest eristada ennast oma päritolupere emotsioonidest, samal ajal sidet säilitades. Kui inimene ei ole piisavalt eristunud, jääb ta oma vanematega liigselt seotuks. See võib väljenduda kahes äärmuses: kas pidev vanemate eest hoolitsemine ja ülemäärane lojaalsus või intensiivne sõltuvus, kus ilma vanemate toetuseta ei suudeta olulisi samme elus astuda.

Sellises olukorras ei jää inimese psüühilises süsteemis „ruumi“ uuele partnerile. Kui vanemad täidavad kõikide oluliste emotsionaalsete suhete rolli, ei teki vajadust ega ka võimalust luua lähedast sidet väljaspool pereringi. Paarisuhe nõuab omaette piire ja tasakaalu – kui seda ei õnnestu hoida, hakkab uus suhe tunduma ähvardava või üleliigsena.

Paljud täiskasvanud lapsed tunnevad, et nad ei tohi vanemaid „reeta“, kolides neist eemale või pannes oma partneri esikohale. Lojaalsus võib olla nähtamatu, kuid äärmiselt tugev side, mis seob inimest vanemate koju, millest on saanud märkamatult vangistavat armastust pakkuv, iseseisvumist takistav koht.  Inimene võib alateadlikult uskuda, et partneri valimine tähendab vanematest eemaldumist ja see tekitab süütunnet. 

Selline üleseotus ei lase luua suhet võrdväärse partneriga. Kui laps jääb vanemate jaoks igavesti „omaks“, ei saa temast täiskasvanuna kedagi, kes seisab oma elu ja valikute eest. Partner aga ootab kõrvale inimest, kellel on oma selgroog ja vabadus. Üksikvanemate suur osakaal paraku vaid suurendab üleseotust ühiskonnas, kus laps võib täita oma ema või isa jaoks mitmeid erinevaid rolle ja vastupidi. Nii, nagu täiskasvanud lapsele ei saa tekkida sellisel viisil püsivat partnerit, on ka tema ema või isa kõrval koht “kinni” uue partneri tulekuks, kellega koos vananeda.

Lindsay C.Gibson, USA päritolu kliiniline psühholoog, kes on kirjutanud mitmeid raamatuid emotsionaalselt ebaküpsetest vanematest ja nende mõjust täiskasvanud lastele, toob oma 2019. aastal välja antud raamatus “Recovering from Emotionally Immature Parents”, kuidas vanemad võivad suruda lapsepõlvest peale lastele oma tegevuskava. Lapse meeled saavad kaetud vanemate uskumustest, hoiakutest ja arvamustest sedavõrd, et vanemate poolt ülevõetud meele osa takistab ka täiskasvanuna endale vajalike otsuste tegemisel.

Selline mõtteruumi vähenemine mõjutab kõiki täiskasvanuea otsuseid. Tööotsijat saab küll täiendkoolitusele suunata, vajadus võib olla aga hoopis teraapia järgi, mis toetab iseseisva mõtlemise meeleala, laiendab kogu lapsepõlve vältel vähenenud mõtteruumi. Loominguline mõtteruum ja probleemide leidlik lahendamine sõltub ligipääsust kogu meie meeltele. Senikaua, kuni see mõtteruum on justkui koloniseeritud ehk vanemate mõju all, on raske teha endale olulisi otsuseid ja valikuid. Ja ma ei pea siin silmas meie elu toetavat vanemate pärandit, mille oleme samuti saanud läbi nende jagatud väärtuste ja tegude.

Üleseotus ei piirdu ainult paarisuhte puudumisega – see kandub ka tööellu, kuhu ma juba eelmiste mõtetega ka jõudsin. Kui inimene on harjunud orienteeruma eelkõige vanemate ootustele ja vajadustele, võib sama muster korduda kollektiivis. Selline töötaja võib olla väga kohusetundlik, võttes enda peale liiga palju ülesandeid, kuna tal on raske öelda „ei“. Samuti võib ta vältida vastutuse võtmist või iseseisvaid otsuseid, kui on õppinud, et olulised valikud teeb alati keegi teine – näiteks ema või isa.

Tulemuseks on kas läbipõlemine või pidev rahulolematus, sest oma tegelikke vajadusi ja soove ei julgeta välja öelda või nende toel järgmisi otsuseid teha.  Sama muster, mis hoiab eemal paarisuhtest, hoiab eemal ka tööelus eneseteostusest.

Esmalt, kui eelpool kirjeldatud teemad elus muret ei tee, ei ole vaja nüüd ka muretsema hakata. On väga palju õnnelikke perekondi, kus piirid on paigas ja oma vajadustega kontakt olemas, nii julgus kui oskus neid väljendada samuti. Kui aga lähedaste suhete loomine ei õnnestu, on teadlikkus esimene samm.

Kui inimene märkab, et tema lähedussuhted vanematega on liiga tihedad ja hapnik hakkab justkui oma mõtetes ja tegudes otsa saama, saab ta astuda väikseid samme eraldumise ja iseseisvuse poole. See ei tähenda vanematest loobumist, vaid uute piiride seadmist: „Ma armastan teid ja ma elan oma elu.“

Paarisuhe saab tekkida siis, kui inimene on valmis looma omaette süsteemi, kus on ruumi partnerile. Sama kehtib tööelus – edukas ja rahuldust pakkuv töökarjäär põhineb oskusel teha valikuid iseenda, mitte ainult teiste ootuste järgi.

“Sellel nädalavahetusel läheme minu vanemate poole neile appi, seal on õunu vaja korjata ja mahlaks teha ja järgmisel nädalavahetusel läheme Sinu vanematele appi  katust parandama.  Peale seda aga oleks vaja taas minu vanemate poole minna, sest nad saavad vahepeal küttepuud kätte, saaksime koos ära laduda. Oeeh, vanaemale pole külla jõudnud, ta kindlasti ootab. Raskeks läheb, aga me ei saa neid sinna sedasi hätta ka jätta.”

Selline vestlus jäi mulle hiljuti kõrva, vestlust pidas lapseootuse lõpuosas noorpaar. Nii palju armastust, et armastuse müürid olid ehitatud juba peajagu kõrgemaks kui omaenda piirid ja vajadused. Võibolla nad tulevad sellega toime ja on õnnelikud, suurem tõenäosus on aga, et nende pere järgmine arengufaas heidab nende suhtele suure proovikivi. Ärevust oli juba praegu väga palju.

1. Piiride seadmine igapäevaelus
   Pane tähele, kas vanemate muredesse või konfliktidesse sattumine röövib partnerile mõeldud tähelepanu. Õpi seda eristama. 
2. Partneri eelistamine
   Kui on konflikt vanema ootuste ja partneri vajaduste vahel, katseta teadlikult valida partnerit (väikestes igapäevaotsustes).
3. Oma elu eraldamine päritoluperest
   Loo traditsioone ja tegevusi, mis kuuluvad ainult sulle ja sinu paarisuhtele, mitte ei ole seotud vanematega.Näiteks oma pühapäevane jalutuskäik või õhtusöök partneriga kahekesi.
4. Ausad vestlused vanematega
   Selgita neile rahulikult ja lugupidavalt, et soovid rohkem iseseisvust ja ruumi oma suhte jaoks.
   Kui nad reageerivad solvumise või survega, harjuta oma minaeristumist: säilita lugupidav toon, aga ära loobu seatud piiridest.
5. Emotsionaalse sõltuvuse vähendamine
   Pane tähele, kui sageli pöördud oma vanemate poole emotsionaalse toe või kinnituse saamiseks.
   Harjuta esmalt partneri või iseenda ressursside kasutamist – nt oma tunnete sõnastamist partnerile või päeviku pidamist.

Olen kogenud, et kui need asjad saavad paremasse seisu või suisa rahuldust pakkuvasse korda, lähevad selgemaks ka kõik muud elusoovid – on see siis töö või hobi, õppimise suund või kujutlus uuest elukohast, heast lähedasest paarisuhtest ja headest suhetest oma päritoluperega rääkimata.