Kaleidoskoopkarjäär: lõputu eneseteostuse teekond
„Tere! Oot, kellena te töötate?“ küsib minult konverentsi kohvipausil võõras, kellega olen sattunud koos ühe seisulaua taha.
Ma töötan juhina, coachina, superviisorina, mentorina, koolitajana, külalislektorina, olen pereteraapia õpilane, kes töötab juba ka peredega – oleks hetkel aus ja täpne vastus. Sealt edasi läheb vestlus tavaliselt suunda, kus vestluskaaslane arvab, et eks ühel päeval ma valin ühe tegevuse või liigub suisa suunda, et ega see läbipõlemine mägede taga ole. Ma ei tea, kuidas läheb aga praegu ma tunnen end hästi, mulle meeldivad mu valikud ja ma olen vähem väsinud kui ei kunagi varem.
Karjäär on ametikohtade jada. Mis on aga siis, kui need rollid ja ametikohad liiguvad ühes ajas üksteise kõrval? Üle 12 aasta on minu tööelu iseloomustanud “kaleidoskoopkarjäär” (inglise keeles kaleidoscope career). Seda mõistet kasutasid ja defineerisid 2004 aastal esmalt teadlased Sherry Sullivan ja Lisa Mainiero oma teadustöödes. Nad kirjeldasid inimest, kes loob oma karjääriteed, võttes arvesse kolme olulist aspekti: autonoomia, autentsus ja tasakaal. Nad tõid välja, et inimesed „keeravad oma kaleidoskoopi”, et luua elule vastavaid mustreid ja prioriteete, erinevalt traditsioonilisest karjäärimudelist, mis eeldab sirgjoonelist ja hierarhilist edenemist. Lapsepõlves oli mul kolm erineva suurusega kaleidoskoopi. Mustrite kordumatus köitis mind sedavõrd, et kaisukas ja kaleidoskoop koos olid minu lahutamatud kaaslased väikeses seljakotis, kui kusagile külla reisisime. Nüüd kannan ma seda kaleidoskoopi kaasas enda sees.
Pikaajalised kogemused tööturu valdkonnas ja majanduskriiside raputused, tegid mulle nähtavaks inimesed, kes ei kukkunud raputuste ajal kusagile. Kui siis pühkisid kerged kriimud põlvedelt, tõusid ja kohanesid uue muutunud olukorraga. Muutustega kohanevad paremini inimesed, kes on teadliku mõtteviisiga ja oma arengut soosiva tegutsemisega. Neil on palju ühest teise valdkonda ülekantavaid oskusi ja uudishimu. Märkavad oma uskumusi ja hoiakuid, mis toetavad või siis ei toeta nende valikuid ja otsuseid. See teekond on enesearengu mõttes kohati ka kõike muud kui mugav.
Kaleidoskoopkarjäär koosneb erinevatest tööalastest rollidest, rõhuasetuse muutudes muutub ka rollide osakaal. Näib, et see mudel võiks ühiskonda muudatustega kohanemisel toetada. Kuid miks on kaleidoskoopkarjäär ühiskonnas endiselt võõras ja tekitab tunde, et sellise karjääriga inimene on alles oma kutsumuse otsingutel.
Traditsiooniline tööelu mõtteviis
Võime uskuda, et töötaja jagamine, töökoha jagamine, juhutöö, tööamps, osaline tööaeg, mobiilne töö, töö portfoolio raames jne on kõik jõudnud ka Eestisse, siiski on seda killuke meie traditsioonilise tööelu maailmas, kus töö käib 8 tundi päevas ühe tööandja juures ja eeldatavasti vähealt 5 aastat järjest. Hiljuti mõtlesime, et vähemalt 10 aastat järjest ja mitte kaua tagasi, et 20 ja enam aastat järjest. Karjäärõpetus võib koolides käsitleda ka uusi töötamise viise, võidab aga endiselt lineaarne karjääriteekonna mudel: alguses hariduse omandamine, seejärel mõne tööandja juures pikaajaline töötamine ja lõpuks pensionile jäämine.
Turvatunde vajadus
Üks ja kindel töökoht on stabiilsuse ja turvalisuse allikas. Kaleidoskoopkarjäär, mis võib hõlmata mitmeid töökoha- ja valdkonnavahetusi, võib tunduda riskantne ja ebakindel. Tööandjate ootused ja tööturupoliitika on endiselt üsna konservatiivsed.
Eesti kultuuriloos on töö alati olnud tihedalt seotud ellujäämise ja enese väärtustamisega. Kaleidoskoopkarjääri vabadus, mis rõhutab eneseteostust ja tasakaalu töö- ja eraelu vahel, ei pruugi esmapilgul sobituda ühiskonna pikaajaliste hoiakutega, mida on mõjutanud nii nõukogudeaegne kollektiivne töökorraldus kui ka taasiseseisvumise järel tekkinud individualism. Õnneks oleme siiski skaala keskpaika leidmas.
Õpin kuni elan
Niisiis on valida, kas omandada haridus kitsas valdkonnas, mis eeldab hiljem kindla eriala järgimist või ehitan vaikselt terve elu kaleidoskoopkarjääri, mis eeldab samas mitmekordset ümberõpet või pidevat elukestvate oskuste omandamist erinevates valdkondades.
Hoiakud
Olen ka endas leidnud hoiakuid kandideerijate CV-sid silmates, kus kipun väärtustama stabiilsust ja järjepidevust. Hea värbaja – see võiks meil olla teadlik vaatluspunkt endas – mida tähendavad töökohtade vahetused, tööampsud inimese loos tänapäeval.
Kaleidoskoopkarjäär on vastus muutuvatele tööturutrendidele, kus paindlikkus, loovus ja isiklik areng on esiplaanil. See ei tähenda pelgalt mitme ametikoha ühendamist, vaid pigem erinevate rollide ja oskuste kombineerimist viisil, mis peegeldab inimese unikaalseid tugevusi ja huve. Kaleidoskoopkarjääri keskmes on soov kohaneda ja kasvada, leides tasakaalu professionaalsete väljakutsete ja isiklike sihtide vahel.
Minu kogemus näitab, et kaleidoskoopkarjäär ei ole lihtne valik. See nõuab pidevat enesejuhtimist, kõrget tööeetikat, selgete piiride seadmise oskust, oskust ajaga mõistlikult toimetada. Samas on see ka äärmiselt rahuldust pakkuv, sest iga roll toob lauale uued võimalused, teadmised ja perspektiivid. Mis mind kütkestab kõige enam, on seosed nende süsteemide ja rollide vahel, mis asuvad üksteist laadima nagu üht terviklikku energiajada.
Miks valida kaleidoskoopkarjäär?
Mitmekesisus: Kaleidoskoopkarjäär välistab rutiini ja pakub mitmekülgseid kogemusi.
Paindlikkus: Võimalus kohandada oma tööelu vastavalt isiklikele ja professionaalsetele vajadustele.
Loovus ja innovatsioon: Erinevate valdkondade kokkupuude soodustab loovaid lahendusi ja uute ideede sündimist.
Elukestev õpe: Pidev eneseareng ja oskuste täiendamine aitavad hoida karjääri huvitavana ja aju töös.
Mõju ja tähendus: Mitmekülgne tegevusväli võimaldab kaasa aidata erinevates valdkondades, luues tähenduslikke muutusi.
Kaleidoskoopkarjäär ei ole mulle pelgalt karjäärimudel, vaid eluviis. Niisiis, ärge pange pahaks, ootan nüüd väga ka paare- ja perekondi, kellele saaksin kasulik olla oma pereteraapia põhiõppe praktikas.